Ciao Italia!

Pea aasta jagu vaikust on siin blogis olnud. Pätu on selle aja jooksul jõudnud vähemalt välislähetustele, aga mina olen üllataval kombel ainult eesti piiridega piirdunud. Isegi 2 vaba nädalat juulis möödusid mööda Eestit ringi sõites. Õnneks olid augusti lõpuks Tallinn-Rooma piletid ca 40 euri nägu ja minul omajagu valvetest vabu päevi välja võtta.

Lendasime Ryanairiga ja tagasi tuleme Wizziga. Wizz otsustas lennuaega varasemaks muuta loomulikult veidi pärast seda, kui ma olin rongipiletid juba ära ostnud (3-4 kuud enne reisi). Ryanairiga lend oli ainult hea kogemus ja ma poleks kunagi arvanud, et ma seda ütlen. Alati on mingi kala olnud, aga seekordne Itaaliasse saabumine läks ebanormaalselt viperusteta. Igaks juhuks läksime lennujaama 2 tundi varem, sest kõik Itaalia lennud (2x Rooma, Veneetsia, Milaano) olid sama tunni sees väljumas. Õnneks või kahjuks kõik peale meie lennu olid ca tunnike edasi lükatud ja meid ootas turvakontrollis täielik tühjus. Kui nad poleks mu viineripiruka pärast virisema hakanud, siis me oleks 2 minutiga läbi saanud. Väravasse saime minna täpselt, kotte ega ID kaarti ei vaadanud keegi (me tegelt ostsime ühe käsipagasi ka, sest halloo odavlendude pagasinormid), saime kohad kõrvuti vahetatud (halloo covidi levitamine, et paneme endiselt inimesi suvalt istuma) ja lennuk väljus ainult 20 min hiljem (sealhulgas üht prantslast ähvardati politseiga). Me olime päeva viimase transfeeri lennujaamast Rooma juba ette bronninud, seega meile poleks suur hilinemine üldse sobinud. Aga vot, juba natuke peale südaööd jõudsime oma majutuskohta üpris rongijaama lähistel. Muidu mitte parim koht ööbimiseks, aga meile logistiliselt väga vajalik

Majutuskoha uste-akende helipidavus on pigem võrreldav paberiga, aga õnneks me olime kõik 3 ööd nii väsinud, et see meid ei heidutanud. Hommikul ärkasime vara, hankisime tee pealt ühe kohvi ja saiakese ning hakkasime avastama. Kella kümneni oli ilm täitsa mõnsa ja sealt edasi andis see 33C ikka tunda. Keskpäeval olime Borghese aedades puude vahel, võtsime jäätise ja tegime lõunaune. Selleks ajaks oli samme juba üle 30 tuhande 🙃.

Trevi purskkaevud on enne kella 9 täitsa vaadatavad. 

Pantheoni kuppel

Üks paremini säilinud antiikrooma vaatamisväärsusi

Hispaania treppidel käisime ka ära, sealsed roosimüüjad olid eriti agressiivsed ja mõtlesin, et pean kaklema, et ta mulle roosi ei annaks. Nende brutaalsus andis võrrelda ainult Campo de fiori turumüüjate pealetükkivusega. 

Pildi apetiitsus eriti mainimist ei vääri, aga mul oli kell 11 hommikul juba täielik hangry. 

Keskpäeval, peale suurt pastaportsu, läksime Borghese aedadesse varju otsima. 

Borghese pargis oli idülliline tiik, kus kajakate, tuvide ja partide kõrval olid ka ühed valjud haned ja omajagu kilpkonni!

Sellise varjualuse leidsime ka, kus jalga puhata. Ja kingi jalast võttes märgata kui tolmune Rooma on 😅.

Tahtsin väikest jäätist, aga ei suutnud pakutavatele lisanditele ja kodusele vahvlile ei öelda. Pealegi oli minu teenindaja palju lahkema käega kui Pätu oma. Aga sinna läheks iga kell tagasi! Tühjema kõhuga.

Jalutad õhtuses linnas ja siis ilmuvad nurga tagant sellised vaated. 

Tahtsime ka popid olla ja võtsime õhtul
 trapizzino pitsanurki, sinna oli pikk järts ja meil joppas reede õhtul. 

Supplid aka frititud pilaff? 

Lauast püsti tõustes andis mu selg lõpuks tunda ja jõudsin kodutee jooksul endal juba pankreatiidi vöökujulist valu diagnoosihüpoteesina kaaluda. Karm sport see reisimine. 

Parim hetk lõunauneks koju jõudmine ja külm dušš! 

Samme kokku 48 294. 

Maksimaalne temperatuur 33 kraadi.