Ronda ja külakesed

Sevillast edasi sõtisime jälle külmemasse kliimasse ja avastasime mõnda nö "valget küla". Andaluusia valged linnad ehk Pueblos Blancos on rida valgeks lubjatud linnu ja suuri külasid Lõuna-Hispaania Cádizi ja Málaga provintside põhjaosas, enamasti Sierra de Grazalema looduspargis. Järgmised kaks ööd tahtsime veeta Ronda linnas, aga minnes tegime pausi esiteks Zahara de la Sierra ja seejärel Setenil de las Bodegas külades. Taaskord oli tegemist riigipühaga - kolmekuningapäeval oli rahulikum ja vaiksem seal kandis, üksikud kohad olid avatud.

Zahara kaugusest

Alustuseks alustasime kohe lossi juurde ronimist

Toidu osas palju valikuid polnud, aga söödud sai. Üks väga näljane kiisu nillis ka meie liha.

Kui Zahara küla asus mäe peal, siis meile üllatusena Setenili külale lähenesime hoopis ülevalt ja suur osa külast oli ehitatud mäekülje sisse. Kauaks me ei jäänud, sest no lihtsalt väga külm oli ja tahtsime valges ikka Rondasse kohale jõuda.

Rondasse jõudes oli valgus väga idülliline ja saime näha väga ilusaid vaateid.

Ronda on tuntud just selle silla pärast, aga oli ikka täiesti ootamatu kui kõrgel see sild ja linnake asus.

Õhtusöök oli täpselt nii lihtne, korra reisi jooksul pidi!

Uus päev uued vaated! Paljud tulevad siia linna ainult väljasõiduks ja ööbima ei jää. See, et olime Rondas kaks ööd andis meile võimaluse tähtsamaid kohti avastada rahulikus tempos ja natuke ka lihtsalt puhata.

Esimesel päeval ütles meie majutaja, et nad saavad hommikusööki ainult väga hilja pakkuda. Läksime siis kohalikke kohvikuid avastama.

Selliseid võikusid nad söövadki sageli hommikuks. Meil olid keerulisemad komponendid (jamon-juust ja omlett-tomat), aga kohalikud söövad sageli ka näiteks lihtsalt tomatipüree või võiga oma saia. Aga no hea võiku oli! Odav ka, kogu asi läks nats üle 10 euro maksma ja seal juures sõi Patrick värskelt meie nina ees jala küljest lõigatud jamoni.

Kõht täis läksime kohe Ronda pulliareeni ja sealset muuseumi vaatama. Seda sporti/kunsti me ei toeta, aga vanima Hispaania areenina oli see parim koht vähemalt selle prakitka mõista üritamiseks.

Vahepeale üks kahtlase väärtusega toidukogemus. Sealt sai arvatavasti mu gastriit alguse.

Käisime silda altpoolt ka vaatamas, kus need kuulsamad pildistamiskohad on. No tegelt oli ülevalt kihvtim!

Õhtusöök oli ühes ehtsas ja kohalike seas ka populaarses tapase kohas. Suur osa taldrikutest maksis 1,4 eurot, krevettide puhul laristasime 5 euroga.

Ronda jätsime maha just sellise vaatega parklast. Kõik oli pilve sisse mattunud ja oli isegi kahju ära sõita.