Teel järgmisesse sihtkohta saime teate, et majutus on tühistatud. Õnneks oli meil 6 tundi uue hankimiseks, aga 5 päeva tipphooajal 4 inimesele normaalset majutust leida pole mu meelistegevus. Ööbisime 2024a majas, mis oli oma ümbrusega võrreldes kohatult korralik. Õnneks alles hiljem saime teada, et tegu oli kunagise gangsterite piirkonnaga.
 |
| Peale pikka bussisõitu |
Ho Chi Minhi linna saabudes oli liiklus kahtlaselt rahulik. Esimene põhjus oli loomulikult uusaasta pidustuste periood. Enamus ärid siin linnas olid ka päriselt kinni ja me kannatasime teti all siin palju rohkem kui Nha Trangis. Sellest aastast (jaanuar 2025) on valitsus teinud ka suured sammud, et liiklust korrigeerida. Keskmine palk HCMC piirkonnas on 400 dollarit. Nüüdsest on trahv kõnniteel rolleriga sõitmise eest 300 dollarit. Politseisid pole samas iga nurga peal vaja, sest inimesed, kes teavitavad rikkumisest pildlise tõestusega saavad sellest 200 dollarit preemiaks. Joobes sõitmise eest tõsteti trahvi 300-> 500 dollarit ja lubade tegemine maksab nüüd ca 1500 dollarit. Selle tulemusena on nüüd palju raskem saada taksot.
 |
| Katoliku kirik, sisse ei lubatud nädalavahetusel. |
 |
| Templis käisime teti perioodil ehk siis seal oli väga kitsas. |
 |
| Vietnami kohvi jään igatsema. |
 |
| Sattusime Michelini märgitud pho suppi sööma. |
Meie siinviibimise ajal on olnud ka teemaks vietnami rikkaim naine, kellele on määratud nüüdseks surmanuhtlus soses aastaid kestnud petuskeemiga. Tema tegevus süvendas kohalike skeptisismi pankade ees.
Esimese väljasõidu tegime Mekongi delta piirkonda. Suur osa selle maa ande tulevad Mekongi jõe suudmest. Vietnam on viimane riik kuuest, mida see jõgi läbib.
Tuur on sotsiaalmeedias laineid löönud, maksime kallimat hinda lootuses saada erilisemat kogemust. Oligi tore, iga peatuse juures saime kohalikku näksi, puuvilja või maiust ning tuuri lõpuks ka kohalikus kodus lõunatada. Inglise keelt räägitakse riigi lõunaosas ka üldiselt väga hästi.
Giid rääkis, et potentsiaalselt kõige rohkem teenib seal kandis duriani kasvataja. Kui terve arbuusi saab dollari eest, siis duriani kilohind on 8 dollarit ja tegemist on suure viljaga (kuni 13 kilo). Kohalikus külas, on pered järjest kõik muud puud maha võtnud (mangod, banaanid, guaavid jne) ja istutanud asemele durianid. Rahatrikk seisneb selles, et ülejäänud riikides kasvab Durian 3 kuu vältel ja siis on vilja hind aktsepteeritav. Vietnamlased õppisid lasvatama Duriani ka hooajaväliselt. Nad katavad esmalt puu juured 50 päevaks kilega ja seejärel kastavad väga intensiivselt. Tolmeldavad käsitsi ja tulemuseks on hooajaväline rikkalik saak. Muudes riikides selline kunstlik kasvatus pole võimalik, sest pole kas õiget kliimat või Mekongi viljakust. Igatahes on kohalikud rahamägedega rahul. Käisime vaatamas üht 2 nädalat vana maja, mis on ehitatud Duriani rahadega. Hiljuti elas pere veel kookoslehtedest onnis.
Tuleb ka välja, et kohalikud ostavad palju kuldehteid. Jõeturul ("wet market") müüakse värsket kaupa ja alati on ka kullapoed lähedal. Nimelt ei ole kas pangad kättesaadavad või puudub nende vastu usaldus ning iga kuu ostetakse endale näiteks üks kuldne käevõru. Tuuril valmistas meile lõunad väga mitme kuldse käevõruga naine.
 |
| Duriani rahadest ehitatud maja |
Teise väljasõidu tegime Cu chi tunnelite juurde. Vaatasime üle tunnelite süsteemi, mida kohalikud kasutasid Vientami sõja ajal.
Veel üks teti võlu oli, et automaatidest sai sularaha otsa. Kahel korral pole me automaadist raha kätte saanud.
Kokkuvõttes võtsime väga rahulikult, jalutasime linnas ringi ja logelesime basseini ääres. Piirkonnal olid oma võlud, aga põhjaosa oli ägedam. Ninh Binhi kogemust ei ületanud Vietnamis ükski kant.
.jpg)
.jpg)
.jpg)
.jpg)
