Graz

Oma reisi jooksul tegin pikema peatuse Grazis. See on küll üks minu kallimaid sihtkohti, kuid ööbimiskoht on olemas ja saan vahelduseks arvutit kasutada ja pilte sorteerida. Kallimaid nii toidu kui ka transpordi mõttes. Minu nädalakaart siin maksab sama palju kui kahe kuu ühistransport Tartus. Nad oskavad kõige eest kasseerida, näiteks kui tahad järve külastada, siis ka see maksab. Koera bussi võtmine on pool tavapileti hinnast, leidlikumad lahendavad selle probleemi koera süles hoides. Tähtis on, et tema jalad maad ei puudutaks.
Võrreldes teiste linnadega on mul siin tunne, nagu ma poleks oma ajaga mitte midagi teinud. Lihtsalt jalutan mööda tänavaid ja parke, vahepeal istun kohvikus või nokitsen mingite projektide kallal. Sellegipoolest jagan paari kaadrit siinsest elust.

 

Austrias on suhteliselt palju ühisaedu. Esimene, kuhu ma sattusin oli kirikule kuuluv aed, kus kõik võisid olla, kasvatada ja tarbida. Proovisin sealseid metsmaasikaid ja pettusin! Võrreldes kodustega polnud neil üldse maitset. Eelistaksin isegi poes müüdavaid hispaania maasikaid.. Hiljem leidsin väiksema variandi ka ülikooli juurest. Viimase eesmärk oligi pakkuda mõnusat õpikeskkonda. Kujuta ette, et teed õppimisse pausi, tood endale kuskilt poest mingi võiku ja korjad peenrast salatit sinna vahele. Miks meil midagi sellist pole?

 

Kuna mul on siin eeletult vaba aega, siis olen vahepeal kohalikega kokku saanud. Näiteks kohtusin ühe egiptlasega ja ühe iraaklasega. Väga huvitav on lasta neil Grazi oma kodulinnaga võrrelda.

  

Mäed on siin muidugi ilusad, aga minu jaoks on puudu meri. Või vähemalt mingi suur järv.

Küngastest siin puudust pole ja ühel pärastlõunal võtsin ette väikse "jalutuskäigu" kunagise lossi juurde.

Viimasel päeval käisime Bärenschützklammi looduspargis. Oletasin, et tegu on lühema matkaga, aga kokku tuli 4,5 tundi korralikku trenni ja sinna lisaks väike õunakoogipaus mäe tipus olevas tarekeses. Kõigepealt tuli matkata tunnike lihtsalt mööda kivist rada ülesmäge, seejärel jõudsime kassani. Kassast edasi ootaski tuntud redelirada. 164 redelit ja 1209 meetrit merepinnast. 

Tegemist on 30 aasta kõige kuivema perioodiga ja vett oli vähem kui tavaliselt. Õigemini joad olid üpris olematud, aga vaated olid ikka imelised.

Hiljem mööda külavaheteed alla kõndides avanes stereotüüpiline vaade: mäed, rohelus, majakesed ja kelladega lehmad.
PS! Tegin kindlaks, et olen ehtne eestlane. Tundsin metsmaasikad lõhna järgi ära ja keeldusin enne edasi minemast, kui olin need tee äärest üles leidnud. Nagu oleks maakodus viibinud, lihtsalt mägisem maastik.

Praegu on aprikoosihooaeg täies hoos. Alguses oli see igapäevane snäkk, aga lõpuks panime seda nii koogi sisse kui tegime ehtsat vanaema marmelaadi.

Igapäevane värske doos

Korilased

Ma arvan, et mul ei tule elus uuest sellist hetke: kolm meest moosi segamas.