Belgrad ja esimesed mõtted Serbiast

Järgnevad postitused kajastavad meie nädala jooksul kogetud seiklusi ja emotsioone Serbias. Tänusõnad Airbalticule, ilma nii heada piletiteta poleks me sihtkohaks Serbiat valinud. 

Esimesed vaated Belgradi omapärasele arhitektuurile

Esimene lend meie plaanis oli Tallinn -Riia-Belgrad. Riia lend väljus peaaegu varem ning sõit oli heade ilmastikuolude tõttu samuti plaanitust 15 minutit lühem. Belgradi lend aga hilines, saime Riia lennujaamas lennukis kaua istuda.

Autorendifirmade nurk lennujaama juures oli paras urgas

Veel veidraid maju

Olime autorendi koos kindlustusega ette ostnud, aga kahjuks kohapeal selgus, et ilma krediitkaardita seda kindlustust kasutada ei saa ja nad olid "lahkesti" nõus meile müüma 2x kallima kindlustuse lisaks. Kindlustus oli ostetud muidugi deebetiga ja ostuprotsessis krediitkaarti ei mainitud. Õppetunnid kohe esimestel minutitel.

Lõpuks saime oma tutika auto kätte ja peale mõningaid sekeldusi Belgradi liikluses jõudsime oma esimesse majutusse.

Klientide poolt korteriomanikele jäetud kirjakesed

Korteris ootas meid üks armas abielupaar, kes vaheldumisi väga entusiastlikult meiega jutustasid. Nad olid täiesti vaimustuses, sest me oleme nende esimesed eesti külalised selles külaliskorteris. Lisaks värvikale vastuvõtule olid nad meile jätnud ka korvitäie magusat, mis kindlasti ei peaks olema kellelegi kolme päeva kogus.

Meie hostid olid oma olekult kindlasti keskmisest serbialasest avatumad ja väliselt rõõmsamad. Teised inimesed, kellega oleme kokku puutunud on üpris emotsioonitu näoga ja vastavad väga konkreetselt, mis jätab neist üpris kurja mulje. 

Vaatamisväärsused.

Me jätsime Serbia avastamiseks endale kaks päeva ja kolmandal hommikul plaanisime Ida-Serbiat avastada. Endalegi üllatuseks saime nö Belgradi kohustuslikud vaatamisväärsused nähtud isegi kiiremini. 

Peamiseks vaatamisväärsuseks peetakse Belgradi kindlust ja seda ümbritsevat parki, kus on muuhulgas lõbustuspark, loomaaed, kirik jne. Tervet parki läbi käia ei jõudnud ja eksisime paar korda ära.

Väike kirik linnusemüüris

Järgmised populaarseimad vaatamisväärsused on üldse piirkonnad Belgradis. Knez mihaillova tänava ümbrus ning skadarlija tänav, mis on boheemlaste kvartal. Viimane on nagu meie telliskivi, aga munakividega.

Knez mihailova

Skadarlija

Belgradi arhitektuur on omaette nähtus. Kõik näeb väga kulunud välja, vahepeal on kokkuvarisenud maju ja keskmine kortermaja näeb ka välja, nagu poleks eelmisest sajandist kõpitsemist saanud.

Samas selle kõige vahele jäävad ilusad õigeusukirikud ja neoklassitsistlikke hooneid.

Sava tempel

Sava tempel

St Marks katedraal

Külastasime ka Nikola Tesla muuseumi, mis on üks populaarsemaid vaatamisväärsusi Belgradis. Samas on nad üks ainsaid muuseume, kus on ainult sularahamakse. See on üpris väike muuseum, asub ühe korruse peal ja sinna saab sisse ainult tuuriga. Kogu protsess võttis meil 40 minutit. 

Ilm!

Ilmateade võiks olemata olla, sest isegi reaalajas ei lähe see ilmaga kokku. Saabumise päeval oli õhtu suvekuuma asemel tormine ja täna oli 99% tõenäosusega vihma asemel vihma ainult väikeste sutsudena. Päikseprillid on alati valedel päevadel kaasas.

Teisel õhtul jäime burgeriputkasse kinni, sest mega äikesetorm käis üle linna ja meie pea kohalt üle. Läbi vihma lõpuks paterdasime koju, unistasime soojast kodusest õhtust. Kodus aga oli vahepeal tormiga vool ära läinud, seega nii wifi, valgus kui tee keetmise võimalus tuli ära unustada. Hiljem selgus, et vool oli ära suures osas pealinnas. Ilmateade näitas endiselt reaalajas täiesti vastupidist ilma - pilves ja sademeteta.

Tegelikult kadus elekter öö jooksul veel korduvalt ära ja hommikul täpselt peale kohvi valmis keetmist samuti. Seega sõitsime segastest ilmaoludest vaatamata ikka idapoole. Kuna ilm oli ebakindel tegime peatuse teepealses kaubanduskeskuses, mis oma olemuselt oli nagu meie vastavatud Kurna kaubanduspark. Pätu ostis korralikumad matkajalatsid, mina endale normalsetest poodidest ei leidnud jalanõusid. Küll aga leidsin ühed matkajalatsid lidlist, mille siis otsustasin proovile panna. Haarasin poest ühe sulejope ka, sest see ilm tõesti ei vasta ilmaennustusele. Lidli jäätised tee peale ja jätkasime sõitu. Selle kiirshopinguga oli ka ilm paremaks läinud! Idaosast panen pildid järgmisesse sissekandesse.

Toit!

Siin on endiselt lubatud toas suitsetada ja nad seda võimalust ka kasutavad. Tõesti raske on viibida nendes kohvikutes ja nad ei saa ka minu köhatamise vihjest aru. Kuulduste järgi on isegi eraldi FB grupp, kus suitsuvabade restode infot levitatakse.

Toit? Kartul ja liha. Ja (frii)kartul. Ja liha. Okei ja küpsetatud oad. Käisin esimesel hommikul turul virsikut ostmas, et mingit vaheldust sisse tuua.

Nende kartulitaignas pallid ehk knedle

kirsi ja šokolaadi knedle

Nende moonirull ja serbia/türgi kohv

Nad on maisiriik, seega igal pool saab plaksumaisi osta!

Liiklus!

Jube kehv on olla jalakäija. Või jalgrattur. Või turist bussis. Ühistransporti saab osta piletit ainult oma telefoninumbriga, turistidel aga pole kohalikke telefoninumbreid. Seega oled sunnitud sõitma jänest. Aa ja parkimine on ka kohaliku telefoninumbri alusel 🙃 Nad on ilmselgelt antiturism.

Linnapildis on väga vanad trammid, trollid ja rongid

Serbia liiklus pidi olema keskmisest ebameeldivam, kõige jubedam muidugi pealinnas. Ja muidugi tahtsime ka ära katsetada ka Belgradi tipptunni. Liikluspiirangud on pigem soovituslikud, leidub palju inimesi, kes vajutavad gaasipedaali tugevamini, aga ka neid, kes sõidavad 130 alas 80-90 km/h. Kiirteed on vahepeal ka sellise kallaku peal, et meie väike hyundai sõidab ainult 3. käiguga ja üle 70 km/h ei pigistanud välja.

Raha.

Kohalik raha on serbia dinaar, aga suurteks ostudeks, näiteks maja ostu kasutatakse eurosid. Suuremaid summasid hoitakse ka eurodes. 1 euro on võrdne ca 117 dinaariga, natuke hirmus oli käia ringi 6 tonni taskus.

Nojah.

Mul on linnukakaga oma teema. Suvel riigi tuuritades korra juba sain viisaka läraka otsaette, seekord õnnistas mind serbia tiivuline oma kõhulahtisusega otse põsele. Oi kuidas haises!

Viimased!

Tuuride vahelisel päeval oleksime võinud käia Uffici galeriis, aga mina ei jaksanud enam kunsti vaadata. Seega lonkisime mööda linna ringi ja käisime üle jõe imelisi vaateid nautimas. Rännak nende vaadeteni oli muidugi korralik!

Firenze ajaloolised veiniaknad

Selle kirikuni ronisime 

Õhtul läksime nagu lubatud oma aperatiivikohta tagasi. 

Teise tuuriga sõitsime Val D'Orcia regiooni, mis on muuhulgas UNESCO kaitseala. Kui eelmine tuur jäi pigem Chianti piirkonda, siis nüüd sõitsime sealt veel Rooma poole edasi, sõit oli kuskil 2 tundi. Üllatuslikult olid vaated täiesti teistsugused ja me oleme väga rõõmsad, et ikka kaks tuuri võtsime. Sel tuuril me olime veits sotsiaalsemad, seetõttu nägime linnasid vähem ja jutustasime rohkem. Muideks meie giid oli brasiillane, kes elas Itaalias ja ta oli väga karm hilinemise osas - sa ei tohtinud hilinemisest isegi mõelda! 

Esimene peatus oli Montepulciano ja seal peaväljaku kõrval asuv veinitootja (Talosa) esindus, kus me vaatasime keldris ringi ja maitsesime Montepulciano veine. Muuseas oli nende veinikeldris ka ühe etruski haud. 

Linnake ise oli armas, kivine ja nõudis ronimist. Katsetasime kaks erinevat gelatokohta ära. 

Järgmine oli Pienza, kus on kuulduste järgi väga hea Pecorino juust. Linna vaated olid IMELISED! Muidugi oli linn ise ka nii armas, et ma tahaks tagasi minna, aga omajagu energiat ja aega võttis lihtsalt nende vaatepiltide endasse ahmimine. Sõime seal ka lõunat, ma tellisin polenta ja Pätu tellis jänese. Vaheldus missugune. 

Paarkümmend minutit edasi ootas meid järgmine veinitootja (Padeletti) ja kari sääski. Ma mõtlesin, et mind süüakse elusalt. Ja seejärel ronisime mööda Montalcino küla ringi. See ala elatub konkreetselt ainult oma maailmakuuksast Brunello veinist. Sellel alal on 5000 elanikku ja 250 viinamarjaistandust. Tehke omad järeldused :)

Õhtul ootasime restos lauda vähemalt 30 minutit. Ostsime ühe komplektmenüü ja ühe lisaprae, sealjuures komplektmenüü oleks pidanud 1 inimese kohta käima. Ma ei oska isegi kommenteerida neid portsjoneid ja ma olen väga õnnelik, et me võtsime ainult ühe komplekti. Kusjuures oma praest enamuse ma võtsin kaasa ja see ribi lõpetas mu lõunakukli vahel. Ebanormaalne. Pätu oli eeskujulik ja sõi kõik ära... 

Siin oli kõik veel okei

Siin läks juba käest ära

Kastani-karamelli magustoit :) 

Aga üldine küsimus. Kas keegi teab, miks itaallastele ei meeldi prilllauad? Miks peab iga kohviku vets alati nii kurb välja nägema?  

Igatahes meie tagasisõit kahe rongiga läks üllatavalt sujuvalt! Aga lennujaamas peale check-ini pidime kuumas koridoris üle 30 min seisma. Rooma lennujaam on väga modernse kodulehega ja meid jäi saatma vihm ja torm. 

Samme 20524

Temperatuur 16-30 😎

Parim hetk Montalcino kirikupargis ahhetamine.