Siia kanti sattudes mõtlesime ka Napolist läbi käia, pitsaparadiis ikkagi. Alustasime tunniajase jalutuskäiguga lennujaamast apartmenti. Pidavat olema kiirem kui bussidega. Ja meil oli kiire, sest lennujaamas toimus meeletult bürokraatiat ja lend hilines jälle poolteist tundi. Ajast kahju polnud, aga hangry oli meeletu. Sest ega Itaalias ju hommikust ei sööda.
Oli tõesti lühem tee, aga teistel soovitan siiski bussiga minna. See kant on nii räpane ja kui sinna lisada meeletu kuumus, siis ei ole tulemus kindlasti romantiline jalutuskäik.
 |
| Tahtsin puhata, aga Pätu tahtis Vesuuviselfiet |
Eeldasin, et olen siin linnas väga ettevalmistunud turist, aga nendes oludes mõtlemisvõime puudus. Otsisime esimese pitsakoha, mis avatud oli. Tegu oli esmaspäeva pärastlõunaga - neid kohti oli umbes kaks.. Mis siis ikka, rohkelt veini peale ja elu veidi lillelisem.
Koju jõudes avastasime, et siin elab veel kaks kohalikku meest. Õigemini siis kui ma poolpaljana pesust tulin! Üks magab köögis ja teine pisikeses kambris, mida alguses vetuks pidasime. Umbitaallased.
 |
| Vaade meie rõdult 😎 |
Kokkuvõttes polnud see just meie tassike teed, aga kogemus sellegipoolest.
Parim hetk Napolis?
Patrick: poes maha istumine kui me olime neli pudelit vedelikke ostnud.
Gerli: kohvijäätis kui surm juba silme ees oli
No comments:
Post a Comment