Salenemisprogramm "Amalfi tõusud"

Lubasime, et me ei korda eilset seiklust treppidega. Täiesti kogemata tegime mitu korda raskema rännaku ja seekord trepist üles.

Hommikul sõitsime esimese asjana Amalfi linna, seejärel ronisime treppe ja käike mööda Atranisse. Viimane võttis ca tunnike.
Hiljem loomulikult selgus, et sinna viib ka külm tunnel. 

Vaadake purskkaevu! 

Veendusime, et Atrani on Itaalia väikseim omavalitsusüksus. Peale jäätisepausi oli kell napilt 12 ja mõtlesime, et jõuab Ravellosse küll.

Vaade Minori suunal

See oli üks väga lahe kogemus, aga kindlasti ka üks raskemaid asju, mida ma elus olen teinud. Enamus teekonda oli taaskord treppidest, aga seekord erakordselt järsult ja üles. Õnneks polnud see teekond teiste turistide seas populaarne ja riideid sai vähemaks võtta! 

Sidrunid, sidrunid igal pool

Veekaotus oli metsik ja üles jõudes olime mõistuse ka kaotanud. Istusime maha, tellisime suure pudeli jäist vett ja pitsa. *travel tip naistele, pese jääkülma veega rinnakaid ja pane tagasi selga.

Üritan end veenda, et ta vaatab ka mind nii härdalt kui pitsat

Ravello oli väga ilus, aga kauaks me nautima ei jäänud. Tagasi Amalfile ja koju läksime bussiga. Väsimuse taset iseloomustab hästi Patricku segamatu uni bussis. Taustainfoks, et siinsete busside signaal kõlab nagu elevandi ja pasuna vahepealne heli ning nad lasevad seda igas kurvis. 

Tagasi oma külakeses läksime otse jahutavat jooki jahtima. Parim komme Itaalias on kindlasti aperativoga kaasnev snäkk. 

Moosivaras sai taldrikutäie kala

PS! Teise dringiga tuleb kaasa teine taldrikutäis kala. 

Parim hetk Amalfi rannikul? Kui märkasime meie poole liikuvat teist taldrikutäit tasuta kala.