Itaalia veidrused

Viimased kolm päeva kujunesid meil puhkepäevadeks. Väldime treppe ja sööme kaotatud kaloreid tagasi. 

Meie hotelli haldab üks pere, põhitegelased on ema ja tütar. Oleme üpris kindlad, et viimasel on teatud kromosoomihäire. Ta räägib kahte moodi - karjudes või nagu multikategelane fast forwardi peal. Usun, et sügaval sisimas on ta hea inimene. 

Viimase väikse linnakesena võtsime plaani Vietri sul mare, mis kujunes ka kõige suuremaks üllatuseks. Selle piirkonna spetsialiteet on keraamika. Kogu kohalike olemus oli kujutatud nende tänavapildis. 

Cannoli time

Linnakest teatakse ka kohaliku mereandide valiku poolest. Oleks olnud patt neid mitte proovida. 

Endale üllatuseks oleme põhiliselt reisi jooksul joonud Falanghina veini. See pole väljaspool Campania piirkonda uuesti populaarsust kogunud, aga meie olime igatahes väga positiivselt üllatunud. Marjad kasvavad vulkaanilisel pinnasel Vesuuvi lähedal, fun fact tänu happelisele mullale ei ole mari mõjutatud teatud parasiitidest ning elas üle 19.sajandi taimekatku, mis tabas Euroopa viinamarjakasvandusi. 

Kaheksajalad ja mõõkkalad

Minori õhtul

Taipasime, et oleme väga palju väljas söömas käinud. Eile õhtul andsime oma parima, et ilma köögita korralik õhtusöök valmistada. Parim hetk sealjuures oli, kui ma küsisin Patrickult, et kas ma peaksin kohvikust nuga küsima. Selle peale märkasin koridoris laua peal lebavat nuga. Korras. 

Kirjutan teile veidi ka Itaalia veidrustest, mis meid siin kukalt kratsima panevad. 

1. Ilutulestikku lastakse päeval. Esialgu arvasin, et see on ühekordne juhus ning kogemata toimunud, aga see on nüüdseks juba korduvalt aset leidnud. Kusjuures värve pole näha, ainult suits ja pauk. 

2. Jaaniööl olid ka siin pidustused. Pikk rongkäik jalutas läbi meie väikse linnakese, puistasti roosilehti maha ja loeti kirikutekste. Armulauda sai sel õhtul tänaval. 

3. Plastik, plastik ja plastik. Oma arengu poolest on Itaalia Eestist ikka väga maas. Puuviljad on paari kaupa pakendatud, ricotta on kolmes pakendis, iga plasttops on ühekordse kile sees (üldsegi, hotellis plasttopsid!), espresso/likööritopsid on plastikust, kahvlid-noad tuuakse restoranis kilepakendis, kokteili sees on mitu kõrt (sh negroni), kõik hommikusöögiks mõeldud saiad/küpsised on eraldi pakendis jne. Kohalike pudelivee armastus oli juba varem teada fakt, aga pered kodus plasttopsidest joomas oli meie jaoks väga ootamatu vaatepilt. 

4. Liikluskultuur. Pasundamisest juba kirjutasin, aga siin jagub veidrusi nii rolleritele kui bussidele. Rolleritel on vajadus end igast praost läbi pressida kui kaks bussi parajasti täppistööd teevad ja kitsal teel teineteisest mööduda üritavad. Ja bussid.. Iga juht on erinev. Neil tundub olevat väga muhe kollektiiv, kõik SITA busside juhid istuvad otsade vahepeal suuremates peatustes, aitavad üksteisel parkida ja jutustavad. 

Eile sattusime sõitma ühe väga temperamentse mehega. Alati kuu oli vaja kitsal teel kahel bussil mööduda, oli tal eesõigus. Loomulikult maksis see kätte, sest ühel hetkel kriipis teise bussi küljepeegel väga tugevalt seda klaasi, mille taga ma istusin. 

Rohkem veidrusi edaspidi. 

Lemmik hetk Minori-Maiori kandis? Öine vaade Amalfi rannikule.