Reisi senised kõrghetked - Ischia

Pitsaparadiisis tasub kodus salatipause teha

Öö Napolis oli raske- itaalia temperament, kirikukell ja palavus. Mu kõrvatropp läks pooleks ja hommikul ärkasin muhuga otsa ees*. Oletan, et ka siin riigis on putukad. 

Konkus elav mees oli räige korrafriik ja mu asjad vahetasid pidevalt kohta. Kohvi olin ka hakanud tegema just siis kui tema ähmi täis kohvikannu otsis. Hea meelega lahkusime esimesel võimalusel ning läksime sadamasse.

*postitamise ajaks oli mul ka teisel pool sümmeetriline muhk

Säh Sulle Saaremaa praami

Võrreldes eelmise linnaga sai siin lausa hingata. Patseerisime alustuseks pealinnas, Ischia portos. 

Procida kaugusest

Võtsime suuna kohe kõige kiidetuma ja omapärasema gelato poole. Tegemist on šokolaadipoega, mis on hakanud ka väga kvaliteetset jäätist pakkuma. Proovisime ära pooled nende jäätised ja lubasime järgmisel päeval tagasi tulla... Kõige põnevam leid oli apelsin & safran. 

Meie hotell on tagasihoidlik, aga siiski paradiis. Parem kui tudengihinna eest oskas tahta. Igal pool kasvavad sidruni- ja apelsinipuud ning mõneti meenutab olustik isegi Kreeka saari. 

Miskipärast läksime jälle pooleldi söömata siesta ajal süüa otsima. Sammud said liigagi täis, sinnapoole saart ei jaksa enam minna. 

Aga meil on bassein! 

Vaade rõdult

Sophie

Õhtuks valisime välja ühe toreda resto, mis asus 2 km kaugusel, aga mäest päris korralikult üles. Mida Google ei kirjutanud on, et see oli ootamatult suletud. Meie õnneks oli meile tee peale jäänud ka teine söögikoht. Vaade oli ka seal täiesti vapustav ja restorani interjöör samuti. 

Vabandustega veganite ees, me tellisime pool jänest, sest see on Ischia kohalik delikatess. Kõrvale võtsime veel imelisema kohaliku valge, tõesti ilus! 

Siinmail loojub päike kiiresti, nagu vaataks langevat sulge. Äkitselt oli kõik pime. Mis kõige maagilisem, me nägime tagasitulles jaanimardikaid! 

Suletud! 

Väänasin küll jala mäe otsas välja, aga sellest hoolimata ronisime mäest alla mere äärde laineid nautima :) 

Järgmisel päeval oli täitsa uus tunne. Kohalik hotellitöötaja pakkus mile küüti lähimasse linna. Uitasime veidi seal ning jõudsime läbi Porto taas praamile. 

Turistipoose

Parim hetk Ischias? 

Mõlemal kindlasti liivarand kuuvalgel. 

Itaalia varjupool Napoli

Siia kanti sattudes mõtlesime ka Napolist läbi käia, pitsaparadiis ikkagi. Alustasime tunniajase jalutuskäiguga lennujaamast apartmenti. Pidavat olema kiirem kui bussidega. Ja meil oli kiire, sest lennujaamas toimus meeletult bürokraatiat ja lend hilines jälle poolteist tundi. Ajast kahju polnud, aga hangry oli meeletu. Sest ega Itaalias ju hommikust ei sööda. 

Oli tõesti lühem tee, aga teistel soovitan siiski bussiga minna. See kant on nii räpane ja kui sinna lisada meeletu kuumus, siis ei ole tulemus kindlasti romantiline jalutuskäik. 

Tahtsin puhata, aga Pätu tahtis Vesuuviselfiet

Eeldasin, et olen siin linnas väga ettevalmistunud turist, aga nendes oludes mõtlemisvõime puudus. Otsisime esimese pitsakoha, mis avatud oli. Tegu oli esmaspäeva pärastlõunaga - neid kohti oli umbes kaks.. Mis siis ikka, rohkelt veini peale ja elu veidi lillelisem. 

Koju jõudes avastasime, et siin elab veel kaks kohalikku meest. Õigemini siis kui ma poolpaljana pesust tulin! Üks magab köögis ja teine pisikeses kambris, mida alguses vetuks pidasime. Umbitaallased. 

Vaade meie rõdult 😎

Kokkuvõttes polnud see just meie tassike teed, aga kogemus sellegipoolest. 

Parim hetk Napolis? 

Patrick: poes maha istumine kui me olime neli pudelit vedelikke ostnud. 

Gerli: kohvijäätis kui surm juba silme ees oli

Viva Italia vol 1

Aega võttis, asja sai! Tallinnas ootasime lendu 2 tundi lubatust kauem, kuid meie kohalik võõrustaja ei teinud sellest mingit probleemi. Lõpuks jõudsime pool kolm öösel Fino del Monte külakesse. Bergamo Citta alta tuur jääb seekord vahele, kuid isiklikult olen seal iga kord käinud ning midagi uut kogeda on kindlasti põnevam variant. 

Hommikul ärgates ootas meid laua peal soe üllatus ning tundsime siirast rõõmu itaallaste külalislahkusest. 

Ukest välja astudes leidsime end mägede vahelt. Kiire tiir ümber kahe lähema küla tõestas, et oleme ümbritsetud peamiselt kohalikega. Vaated olid muidugi fantastilised. 

Lõuna oli itaaliale kohaselt hosti ja ta sõbraga pasta ja kohalik vein. Mida veel elult tahta. 

Õhtul läksime koos kohalikega live muusikat kuulama ja dringitama. Leidsin ühe väga ägeda punapea, keda ka itaallased kohalikuks ei pea. Ta oli tõesti valgem kui mina. 

Fino del monte parim hetk? 

Patrick: täielik vaikus

Gerli: lõuna kohalikega 

Itaalia 2019

Sellest blogist on nüüd sujuvalt saanud meie reisipiltide kogumik ning võimalus näidata vanematele, et me oleme elus. Seekord on plaanis Napoli ja Amalfi rannik, 12 päeva paradiisi vaid kahekesi.

Mis on plaan?
Bergamo -> Napoli -> Ischia -> Pompei -> Sorrento -> Agerola -> Minori -> Maiori  ->Amalfi -> Atrani -> Ravello -> Scala -> Napoli.

Mida me ootame?
Puhkust meditsiinist. Head toitu, head veini, ilusaid linnakesi ning mõnusaid pikki jalutuskäike.

Veneetsia eri varjundid

Selle postituse pealkirja põhjuseks on minu viimase päeva kogemus. Kogu Veneetsias oldud aeg oli temperatuur väga kõrge ja päike liigagi ere. Esmaspäeval oli taevas aga kergelt pilves ja tänu sellele oli jalutamine palju meeldivam. Tagasiteel korterisse nägime lähenevat suurt pilve, mis meenutas tornaadot. Sellele järgnes turistide paaniline karjumine ja eri suunades jooksmine ning ringi lendav liiv. Hiljem selgus, et tegu on nende tavalise tormiga ja läheb varsti üle. Paari tunni pärast lubati järgmist. Sweet.

Lisage pildile heliefektid: tuul ja karjuvad asiaadid

Veneetsia ise oli täis pastat ja palju jalutuskäike ning tänavate labürinte. Ööbimine oli paras urgas, aga vähemalt sain näha kohalikku elustiili.

Oliivid ja juust ja VALIK!

Väikeste tänavate rägastik

 

Üks lemmikuid kohti Veneetsias oli minu jaoks Burano. Tegemist on väikse värviliste majadega saarega. Värvide järgi eristasid kohalikud kunagi oma maju, tänapäeval on nende elumajadest saanud turismiobjekt.

Murano oli ka kena, aga Torcello mulle nii suurt emotsiooni ei jätnud. Eks olime juba terve päeva lagipähe päikesega kõndinud.

Käisime ära ka Lido saarel, nö kohalik rannasaar. Šokeeriv oli see, et majad olid tavalised nagu igas teises linnas, ei mingeid kanaleid ega Veneetsialikku arhitektuuri. Käisime rannas, jutustasime veidi kohalikega ja tulime tulema. Eestlasena pole liivarand mulle midagi uut. Arvatavasti see seletab, miks Lido mulle sügavat mälestust ei jäänud. Eelistan rahulikke inimtühju lahesoppe Eestis :)

Päikeseloojangud Veneetsias <3

Ciao!