Sunday, 30 July 2017

Veneetsia eri varjundid

Selle postituse pealkirja põhjuseks on minu viimase päeva kogemus. Kogu Veneetsias oldud aeg oli temperatuur väga kõrge ja päike liigagi ere. Esmaspäeval oli taevas aga kergelt pilves ja tänu sellele oli jalutamine palju meeldivam. Tagasiteel korterisse nägime lähenevat suurt pilve, mis meenutas tornaadot. Sellele järgnes turistide paaniline karjumine ja eri suunades jooksmine ning ringi lendav liiv. Hiljem selgus, et tegu on nende tavalise tormiga ja läheb varsti üle. Paari tunni pärast lubati järgmist. Sweet.
Lisage pildile heliefektid: tuul ja karjuvad asiaadid
Veneetsia ise oli täis pastat ja palju jalutuskäike ning tänavate labürinte. Ööbimine oli paras urgas, aga vähemalt sain näha kohalikku elustiili.
Oliivid ja juust ja VALIK!


Väikeste tänavate rägastik





Üks lemmikuid kohti Veneetsias oli minu jaoks Burano. Tegemist on väikse värviliste majadega saarega. Värvide järgi eristasid kohalikud kunagi oma maju, tänapäeval on nende elumajadest saanud turismiobjekt.






Murano oli ka kena, aga Torcello mulle nii suurt emotsiooni ei jätnud. Eks olime juba terve päeva lagipähe päikesega kõndinud.

Käisime ära ka Lido saarel, nö kohalik rannasaar. Šokeeriv oli see, et majad olid tavalised nagu igas teises linnas, ei mingeid kanaleid ega Veneetsialikku arhitektuuri. Käisime rannas, jutustasime veidi kohalikega ja tulime tulema. Eestlasena pole liivarand mulle midagi uut. Arvatavasti see seletab, miks Lido mulle sügavat mälestust ei jäänud. Eelistan rahulikke inimtühju lahesoppe Eestis :)


Päikeseloojangud Veneetsias <3
Ciao!

Zagreb

Horvaatiasse sõites avastasin, et siin ju kunad, mitte eurod! Säh Sulle Euroliitu, ma täiesti unustasin selle fakti ära. Teine üllatus oli topeltkontroll piiril, mis tähendas, et kohe kui bussi tagasi jõudsid ja mugava asendi sisse võtsid, siis kamandati jälle bussist välja.
See selleks, üllataval kombel olime kohal täpselt ja Iskra võttis meid lahkelt Zagrebis vastu. Ööbisime meie mõttes Lasnamäel. Seni olen igas linnas ööbinud äärealal ja tänu pikkadele kesklinna jalutamistele olen näinud ka oma sihtkohtade igapäevaelu.
Kunstlikud järved

Esimese päev veetsimegi "lasnamäel". Käisime läedal olevate järvede juures, ostsime turult kraami ja siis tegi meie võõrustaja ema sellest kohalikku lõunat. Õigemini selline klassikaline kolmekäiguline lõuna ja õhtusöögi kombinatsioon. Kõik oli muidugi väga kodune, eriti mulle. Supile sai panna hapukoort ja enne olin just poest keefirit ostnud. Peaaegu!
Hapukoor!
Kodune tomatisupp
Hunnik kodust toitu

Ta ema oli teinud ahjukana, mida oli küpsetatud koos mliciga. See on selline munast, jahust ja veidikesest veest ja soolast tehtud tainas, mis ruõlitakde õhukeseks ja küpsetatakse suurel pliidil. Seejärel on see tahenenud ja säilib vähemalt kuu aega. Seejärel seda keedetakse kanaleemes ja küpsetatakse koos kana või kalkuniga ahjus. Lõpptulemus meenutas veidi küpsetatud pastat, aga samas oli maitsekam.

Õhtul jalutasime veits linnas ja peale söömingust toibumist läksime salsat tantsima. Wow! Ma täiesti mõistan, miks kõik head festivalid siin riigis toimuvad. Kolm tundi väga palavat klubis tantsimist oli seda emotsiooni väärt :)

Spontaansed tantsud igas linnas
Meie hosti sõber andis meile ka mõbusa linnatuuri, seega ma veendusin, et siin on ka muud kultuuri peale klubikultuuri. Käisime Medvednica, nende kõrgeima künka otsas (peaaegu) ja jalutasime loendamatutes parkides.

Pidavat linna parim olema
Mõned klõpsud linnatuurist:






Zagrebi tunnusroog

Rijeka, Trieste ja ringiga Sloveeniasse ehk kuidas spontaansus ikka võidab

Hetkel viibin tegelikult juba Grazis ja eile käisin La Strada festivalil. Tegemist on iga-aastase üritusega siin linnas. Erinevatel platsidel toimuvad kunstiised showd või esitlused ja käid niimoodi linnas ringi. Esimene projekt oli väga toitev ja meeldejääv. Tegemist oli supp+vestlus kontseptsiooniga. Eelroaks on tutvumine mingi uue inimesega, millele järgneb kerge supp ja pearoa saab valida kas täitvama ja rammusama (tõsine teema) või kergema ja igapäevasema. Supi kõrvale räägid oma uue tuttavaga teie erinevatest vaadetest ja lihtsalt vestled. Magustoiduna palub kelner tein võtta teksti kokku 3 sõnaga ning teist tehakse selle lööklausega foto. Loomulikult sattusin ma juhuslikult kokku ühe egiptlannaga, kes on arstitudeng ja teeb siin linnas oma observershipi... Isegi meie huvid kattusid. See linn on tõesti väike :)
Edasi vaatasime ühte tantsulist showd, segwaydel ja tuleshowga klassikalist muusikat ning viimasena istusime kuskil muuseumis ja kuulasime head live muusikat. Väga väärt festival, kuhu loodan lähipäevadel uuesti jõuda.

Nüüd aga veidike minevikust ka:
Mu algne plaan oli sõita päevaks Rijekasse (Horvaatia) ja sealt edasi kaheks ööks Trieste (Itaalia). Lõpplahendus oli veidi teistsugune, aga tegemist oli reisi jooksul ühe parima päevaga.
Jõudes Horvaatiasse sain aru, et järgmise kahe linna hostid on oma pakkumise tühistanud ja hakkas vaikselt närv sisse tulema. Hankisin igaks juhuks Veneetsiasse majutuse ja lisaks võtsin ühendust ühe Itaalia piiri lähedal elava sloveeniga.

Rijeka:

Me polegi kunagi eriti normaalsed olnud. Kui on võimalik kuhugi ronida, siis ronime..
 Rijekast tüdinesime kiiresti ja tegime õhtul kiire sõidu Opatijasse. See on võrreldes Rijekaga korralikum ja seal on loomulikult ka tänu sellele meeletult turiste. Ilus oli sellegipoolest ning mul on hea meel, et meil tuli selline spontaanne idee.

Kuus tundi Triestes:




Itaallased ikka midagi kohvist teavad
Rijeka ja Trieste on mõlemad tööstuslinnad. Trieste on ilusam ja mõnusam, aga Rijeka on odavam.
Käisime mõlemale linnale tiiru peale, sest enne Goriziasse sõitmist oli meil Triestes aega täpselt kuus tundi. Selle ajaga näeb üllatavalt palju, isegi kui kõnnid mäest üles suure seljakotiga. Sõime ühe pasta, ühe gelato ja 50 minutit hiljem olime Itaalia piiril, kus meid võttis vastu üks armas kohalik. Järgmised poolteist päeva olid täis veiniistandusi, puuviljakasvandusi, maalilist loodust, jahutavaid vettehüppeid ja meeldivat seltskonda. Juba tunni ajaga tundsin end seal kandis nagu kodus ja võtsin puhkusest puhkuse.

 Kõigepealt veidi telefoni pilte, sest kõige ilusamatel hetkedel mul polnud kaamerat kaasas...
Soča jõgi:
Gerli ja pikad inimesed




Jani tutvustas meile oma puuviljakasvandust ja veiniistandust, kus ta töötab
Sloveenia äärealad ehk ületasime Itaalia piiri keskmiselt 4 korda päevas:






Kas suudate ära arvata, miks need roosid seal otsas vajalikud on?