Viimased mõtted

Kirjutan seda postitust Frankfurdi lennujaamas. Kuulsime just esimest korda terve reisi jooksul eesti keelt. Ühe korra kuulsime reisi lõpus soome keelt ja juba see oli veider. Eesti keele kõlamisega muutus kahjuks ka maski kandmine lohakamaks. 

Mis veel on veider selle reisikogemuse juures, on naiste kohtlemine. Valdavat pöördutakse kõnetamiseks, arvamuse küsimiseks jne meeste poole. Saaksin terve reisi tehtud ilma sõnagi ütlemata.. 

Eile oli natuke luksuslikum päev, lõunal käisime jahiga sõitmas ja jõime kohalikku "šampanjat". 

Peale paadisõitu kainenesime intensiivselt, et viimast õhtusööki Michelini guide restoranis nautida. Pildid on suvalises järjestuses endale mälestuseks :) 

Setubal

 Algselt tahtsime käia juba eile Setubalis, aga jalad olid nii väsinud, et tegime ühe puhkepäeva vahele. Puhkepäev tähendas meie jaoks paar tundi hilisemat ärkamist! Jalutasime omas tempos mööda linna, Pätu ostis endale portugali keele õpiku ja puhkasime jalga järjekordses kohvikus. 

Mustrid, mustrid

Mustrid

Käisime turul kalu vaatamas

Õhtul külastasime oma maja kõrval asuvat Sao Jorge lossi. See on üks suuremaid vaatamisväärsusi, mis ei ole Lissaboni kaardi soodustustesse sisse arvatud. Kes Lissaboni minemas, siis väike soovitus: enamus muuseumid on avatud kuni 18-19ni, aga loss on lausa õhtul kella 21ni lahti. Meie läksime sinna täpselt päikseloojangu ajaks ja valgus oli lossi seinu idülliliselt paitav :) 

See park oli täis paabulinde. Mitu paabulindu selle pildi pealt leiad? Minu pakkumine oli vähemalt 15.. 

Tuleb ka välja, et mul on näkku kirjutatud, et minult tohib küsida pildi tegemist. Kaalun juba teenustasu rakendamist. 

Samme: 22 715

Põletatud kalorid on võrdelised 8 munaga

Parim hetk: päikeseloojang lossihoovist

Kuidas siis ikkagi Setubal oli? Sellel linnal oli mitu nägu. Osa linnast on ajalooline kitsaste tänavate rägastik armsate poekestega, osa on räpasem ja samas võid iga nurga peal ootamatult mingi suure ilusa maja otsa koperdada. 

Vaatasime juba kaugelt, et nii ilus lilla maja. Tuleb välja et tegu on linnavaitsusega. 

Setubali sõitsime me üldse praami ja rongiga, seega uus kogemus! Käisime turult läbi ja hakkasime kõige paremat randa otsima. 

Kui on üks asi, mis paneb mind silmailust kekslema, siis see on värske toodang turulettidel. Isegi kui ma midagi ei osta :) 

Juust! 

Meil oli sihiks üks väike privaatsem rannake, aga peale mõnda aega matkamist tuli välja, et sinna saab ainult mõõna ajal. Tänu sellele sai trenn tehtud ja avalikum rand ka avastatud. 

Vesi oli väga karastav ja Pätu põles täitsa ära, ühelt poolt 😎

Chocos fritos ehk frititud seepia

Vaade praamilt

Samme päevas: 29 030

Kulutatud kalorid võrdelised 11 munaga

Parim hetk: rannas vedelemine

Mõtted toidust

Ma igatsen putru ja köögivilju ja hapukoort! 

Kuna mõned neiud plaanivad tulevikus reisi Lissaboni, siis kirjutan natuke põhjalikumalt toidust. 

Minu arusaam kokkuvõtlikult Portugali köögist: kreem ja muna, tursk ja sardiin, kartul ja sai. 

Lissabon on erakordselt multikultuurne linn ja see väljendub ka restoranide kirjususes. Kui aasia köök välja jätta, siis üldiselt olen aga tundnud puudust KASTMEST. Eelmine lõunapraad oli samuti kalakotletid (pasteis de bacalhau), kolme inimese riisiportsjon ja salatilehed. Isegi sööklatädi teab, et sinna kõrvale on ideaalne ju külm kaste :)

Söön oma sõnu. Selle postituse kirjutamise keskel sattusime Setubali linna, kus sõime kohalikku spetsialiteeti - chocos fritos ehk frititud seepia (kastmega!) 

See-eest on siin saiakultuur, mis küündib itaalia tasemele. Hommikuks kohalikud minu arust söövadki saiakesi. Lõunal on kõige kiirem ja mugavam on võtta käigu pealt kohvikust saiakesi või võileibu kaasa. Õhtusöögi kõrvale ka loomulikult saiakorv, või teistsuguses restos pita või naani korv. 

Tähtsamad saialised, mis peab ära proovima:

Prego - steigivõiku ehk siis kukli vahel on veiseliha, punkt.

Prego, uhkem variant on salatilehega (pigem erand) 

Bifana - lihavõiku ehk siis kukli vahel on mahlane sealiha küüslaugu ja ürtidega. Võikudele on soovitatav lisada rohkelt sinepikastet! 

Bifana

Pastel de nata (Pasteis de Belem pakub originaalretsepti järgi) - kõige tuntum Portugali magustoit, mida siin turistid ahmivad söögi alla ja söögi peale. Oma olemuselt on see väike kreemisisuga lehttaignakoogike. Olen ka Eestis seda proovinud, aga kohalik on palju mahedam ja mõnusam! 

Pasteis Belemis 

Travesseiro (Sintra, Casa Piriquita on sünnikoht) - lehttaignast "padjake", traditsiooniliselt kreemisisuga (muna ja mandel). Proovisin ka šokolaadi versiooni (s.t. rohke nutella täidisega) ja see oli omaette kuritegu. 

Padjakesed

Pastel de feijão - traditsiooniliselt ubadest ja lehttaignast tehtud magus kreemine saiake/koogike 

Pastel de feijão

Queijada - juustusaiake. Mina ootasin eestlasele kohaselt juusturulli, aga see on kujult pigem nagu madal kerkimata muffin. 

Queijada

Pao de queijo - tegelikult brasiilia päritolu, aga müüakse ka Portugalis poodides. Maitselt kõige lähim asi juusturullile, aga väikeste pallikeste kujul. Ostsime karbi neid, ühe kamaka juustu ja karbi kirsstomateid kaasa kui randa läksime. 

Juustupallid! 

Pão de Deus - jumalasai ehk kookose kattega saiake. Minu jaoks liiga saiane, Pätule meeldis. 

Pão de Deus

Tigelada - justkui Portugali kreembrülee koogina. Meile seda keegi reklaaminud polnud, aga poeletis nägi nii hea välja. Maitselt on lausa kohupiimakooki meenutav ja seega minu selle reisi lemmik! 

Tigelada

Bola de Berlim - kreemisisuga pontsik (muidu täpselt nagu moosipall). 

Saiakesed Setubali rannas

Igas poes oleme näinud ka nende croissante, mis erinevalt prantsuse klassikalisest saiakesest on brioche croissant ja näeb välja läikiv nagu pakendatud saiakesed .. Seda me ei proovinud, sest see ei näe isuäratav välja.