Zemun

 Viimane majutus sattus meil väga kõrvalisse piirkonda, aga asus vähemalt mõne minuti autosõidu kaugusel lennujaamast. Otsustasime võtta veel viimasel õhtul ette sõidu Zemuni, mis on linn linnas. Ametlikult on see Belgradi osa, aga kohalikud ütlevad siiski, et nad on Zemunist pärit. Piirkonnal on ka oma ajalooline roll Serbias. 

Parkimisega on seal kehvasti ja nagu varem mainitud, vajab parkimine telefoninumbrit. Seega panime auto lidli parklasse, mis andis meile 120 minutit tasuta parkimist ja marssisime Zemuni keskuse poole.

Üldiselt on meie kogemus kõigis jõega suurlinnades, et teisel pool kallast on õhtuti alati lahedam melu. See oli nii ka Roomas ja Firenzes. Zemun oli õhtul väga mõnus, oli näha armsaid söögikohti ja tulede mäng andis selle linnaosale täiesti uue hingamise.

Jalutasime mööda tänavaid, sõime eluhead jäätist ja natukene virisesime, et viimane majutus polnud Zemuni valitud. Jäätisest kahjuks pilti ei teinud, aga maitsete seas oli ajvar, juust, vein, brändi, moonijäätis jne. Kõik olid väga kvaliteetsest toorainest ja oleks tahtnud rohkemaid proovida.

Plazma shake. Plazma on nende küpsise bränd, seega see on illegaalselt rammus kokteil.

Hommikul varustasime end poes magusaga ja üritasime pagariäris oma viimaseid dinaare laristada. Saime raske kotitäie burekit ja vanillipirukat, aga ikka läks ainult 3 euri eest dinaare. Õnneks on lennujaamades annetuskastid!

Tagasilend Riiga oli eeldatust lühem ja nüüd on meil veel vaja Riias veel kolm tundi oodata enne kui saame jälle kodust õhku hingata.

Tara rahvuspark

 Zlatibori valisin ka seetõttu, et sealt on lühem maa rahvusparkidesse. Tagasi mõeldes võibolla oleks suuremast linnast kulgenud suuremad teed ja kohati sõit isegi mõnusam. Samas sai Patrick harjutada oma ralliskilli.

Käisime vaatamas Serbia lühimat jõge, mis kulgeb tervelt 365m ning mille terves ulatuses läbi käimine pidi terveks aastaks head õnne tooma. Koos selle linnukaka situatsiooniga ootan uuelt aastalt suuri õnnestumisi.

Vaatasime ära majakese Drinal. Ikooniline vaatamisväärsus, aga imelik on kui ei pea pingutama üldse vaate nautimiseks.

Tee peal veel lambaid!

Perućac järv

Sõitsime esimese kunstliku järveni. Seal ootas meid kiisupoegade pesakond, kes karjudes meile vastu jooksis. Üldiselt on siin riigis kõik tänavaloomad väga uudishimulikud ja tahaksid igaühega koos koju minna.

Enne vaateplatvormile suundumist tegime külakeses söögipausi. Selle reisi kõige keskpärasem toidukogemus. Natuke suitsune oli mittesuitsetajate ala, aga vähemalt neil see põhimõtteliselt oli.

Ja siis jõudsime vaateni.

Edasi sõitsime järgmise kunstliku järveni, Zaovine järv.

Tegime sulpsu ka, aga väga külm oli 

Zlatibori juures on lisaks Gostilje kosele ka tegelikult Stopica koobas, mis on Serbia suurim koobas.

Nii teel Zlatibori kui tagasi külastasime üht teepealset restorani. Esialgu küll ainult kohvi ja koogi jaoks, aga hiljem juba lõunaks, sest nende tres leches oli ülihea 

Jah me võtsime ka teisel korral sama kooki

Milline on teie ostukorv?

Viimases kahes majutuses oli Netflix, kuidas siis mitte seda ära kasutada.

Teekond Zlatibori

Järgmine pesa oli meil Zlatiboris. Tegemist on muidu suusakuurortiga, aga selle ümbruses on mitu loodusparki ja peamiselt neid me sihtisimegi.

Lambad iga nurga peal ja keset teed

Teele jäi muidugi jälle paar teesulgu.

Aa ja loomulikult saime 18 km/h veoki järel mäest üles sõita 🙃

Aga saime korralikult mägede vaateid nautida ja Zimmerit kuulata.

Enne Zlatibori minekut tegime peatuse Gostilje kose juures.

Jõudsime mööda käänulisi teid lõpuks majutusse. Keda polnud oli muidugi inimene võtmega. Lõpuks 25 minutit hiljem siiski saabus omaniku abiline, kes muidugi ei räägi inglise keelt. Küll aga kohalikele kohaselt rääkis ta meiega siis lihtsalt kõvemini serbia keeles edasi.

Ootasime majutuse ees asjapulka liiga kaua, aga kohalikud koerad alati toetavad

Zlatibor ise oli kuurortlinn, väga teistmoodi kui teised Serbia linnad. Üpris kommertsliku vaibiga.

Planeerisime teha natuke erilisema õhtusöögi. Kahjuks öeldi meile, et neil on firmaüritus ja ei saa meid vastu võtta. Küll aga pakkusid meile lohutuseks mulli ja näksi!

Novi Sad ja Sremski karlovci

Vaade Sremski karlovci linnale

Esimene peatus teel Novi Sadi oli Sremski Karlovci, mis on enim tuntud oma veiniistanduste poolest. Me olime autoga ja siin on lubatud 0.03 promilli, seega piirdusime lõuna kõrvale vaid minu ühe pokaaliga. Maksin selle klaasikese eest nirused 160 raha (1.3 euri). Vesi on kallim.

Edasi sõites tabasime teesulgu/ehitust arvatavasti 5 korral ja nikerdasime väikestel teedel päris korralikult. Endiselt pole waze millegagi kursis.

Lõpuks jõudsime väikese hilinemisega Novi Sadi. Kahtlustan, et see jääb meie lemmiklinnaks Serbias. Väga ilusad majad, mõnusad tänavad kohvikutega ja inimesed tänavatel nautimas. Kogu aeg on õues mingi positiivne melu, mitte lärm.

Endiselt popcorn igas pargis ja igal väljakul

Üldiselt on siin igal pool lapsed ka külaväljakutel ja parkides õhtuni välja, mängivad kohati küll ilma täiskasvanu järelvalveta pallimänge.

See sein meenutas meile väga Tartut

Tark oleks magnetid siit ära ostnud 

Õhtust sõime üldse sellises kohas nagu Garniš, mis pakub võileibu. Vahelduat Serbia traditsioonilisele toidule. Juhuslikult oli ka happy hour, mis tähendas et üks kokteil oli taaskord 2.3 eurot. Hihi.