Pealinn

Galwayst ära minemine oli meile mõlemale vastumeelne. See oli optimaalse suurusega linna baasiks ja majutus oli väga meeldiv. Muidugi tähendas pealinna minek ka, et puhkus hakkab läbi saama. Teel pealinna tegime peatuse Athlone linnas, mis on tuttav P-le kunagisest seiklusest. 

Iirimaa vanim baar

Edasi kulgesime Dublinisse, kus andsime ära oma rendiauto. Dublin on kindlasti täiesti teine tera, pealinnale kohaselt on rahvast palju, kodutust ja tänavad räpasemad. Kui enamustes seni külastatud väikelinnades oli uhkusega väljas sildid "tidy town" ehk eri aastatel välja antud puhtaima linna tiitlid, siis Dublinil sellele kindlasti lootust pole.

Ööbisime Trinity College ühikas, mida suvisel ajal kasutatakse turistide majutamiseks. Kompleks ise on väga populaarne vaatamisväärsus tänu ajaloolistele hoonetele. Algselt olime broneerinud teise majutuse, aga P meenutas härdusega, kuidas 10 aastat tagasi olid parimad kohtumised ja tutvumised just hostelites. Ühikatoad olid kas privaatse vannitoa ja ühisköögiga või 2-3 toa peale jagatud ühisaladega. Valisime viimase, aga juhuse tahtel oli kogu kompleks terve nädalavahetuse ainult meie päralt. Majutusega käisid kaasas ka tualetitarbed, rätikud, kohv-tee ehk kõik mida ühikamajutuselt ei oodanud. 

Täitsa ühikas

Dublinis kasutasime Dublin passi ja käisime klassikalistes turistikohtades. Sealhulgas Guinnessi tehases, Teelingu ja Jamesoni viskitehaste tuuridel. 

EPIC on üks uuemaid muuseume, väga interaktiivne ja seal võiks vist tunde veeta. Kusjuures selle piletiga saabki 10 päeva jooksul korduvalt külastada. 

14 Henrietta Street on ainult tuuridega külastatav muuseum, mis jutustab ühe maja lugu. Majas elas hiilgeaegadel 1 suur pere, näljaajal 100 inimest. Väga informatiivne ja emotsionaalne kogemus. 

Dublin castle oli väga teistmoodi kui me ette kujutasime. 

Christ church Cathedral

Paljud turistikad jäid kindlasti nägemata, aga tegime endale järeldused tulevikuks.

St Patricku kiriku vaatasime ainult väljast ära, sisse ei jõudnud

Ja lõpetuseks muidugi mõned toiduhetked:

Edasi ootas meid väga varane lend. Kuna 100% klappivat bussi ei läinud olime lennujaamas 2.5h enne. Ryanairi lennud olid vapustavalt täpsed, aga ikka pidi igal pool sabas kogu aeg ootama. Armas Ryanair ka sättis meid mõlemal lennul täiesti eri lennuki otstesse istuma. Õnneks keegi saatusekaaslane avaldas soovi kohti vahetada ja vähemalt pool tagasilendu saime kõrvuti sõita.

Parim hetk: väga positiivne üllatus Trinity College ruumidesse saabudes

Connemara

Viimane annus loodust tuli Connemara rahvuspargist. Põhjaosa Iirimaast on P jaoks tuttav, täpselt 10 aastat tagasi seikles ta siin ringi. Auto võimaldab muidugi rahvusparki täiesti teisiti avastada.

Esimese projektina käisime Killary farmis lambaid vaatamas. Täpsemalt vaatasime ühe noore karjakoera tööd jälgimas. Õppisime päris palju lammaste kasvatamise,  karjatamise ja koerte treenimise kohta. Hiljem said lapsed osaleda lamba pügamisel ja saime lutiga pisemaid lambaid toita.

Loomulikult olid need lambad igal pool, seega tuli endale sõiduteel vahepeal ruumi teha

See oli kohalik 19kuune karjakoer

Meie majutaja arvates on parim osa Connemara juures Kylemore abbey. Tõesti oli ilus hoone ja massiivsed aiad. Meile suuremat emotsiooni tekitas ikkagi loodus ja sõites avanevad vaated.

Kylemore alale sõites kohtasime esimest pahast iirlast. 

Kivikese üle soovikivi viskamine pidi soovi täituma, mul läks kaks korda mööda.

Kune kune sead

Kogemata ostis väga rammusa saia

Kuna kell oli palju, siis Connemara rahvuspargis kõige pikemat rada Diamond hilli otsa ei matkanud. Otsustasime selle jätta järgnevaks korraks kui oleme targemad ja suundume matkale esimese asjana. 

Õhtul olid paljud söögikohad juba toidu pakkumise lõpetanud ja sõime hoopis suure jäätise ära. Erakordselt personaalse lähenemisega jäätisepood pakkus täitsa meeldivaid maitseid, oskasid ka muidugi raha vastavalt küsida.

Parim hetk: lambad!