Zlatibori valisin ka seetõttu, et sealt on lühem maa rahvusparkidesse. Tagasi mõeldes võibolla oleks suuremast linnast kulgenud suuremad teed ja kohati sõit isegi mõnusam. Samas sai Patrick harjutada oma ralliskilli.
Käisime vaatamas Serbia lühimat jõge, mis kulgeb tervelt 365m ning mille terves ulatuses läbi käimine pidi terveks aastaks head õnne tooma. Koos selle linnukaka situatsiooniga ootan uuelt aastalt suuri õnnestumisi.
Vaatasime ära majakese Drinal. Ikooniline vaatamisväärsus, aga imelik on kui ei pea pingutama üldse vaate nautimiseks.
 |
| Tee peal veel lambaid! |
 |
| Perućac järv |
Sõitsime esimese kunstliku järveni. Seal ootas meid kiisupoegade pesakond, kes karjudes meile vastu jooksis. Üldiselt on siin riigis kõik tänavaloomad väga uudishimulikud ja tahaksid igaühega koos koju minna.
 |
| Enne vaateplatvormile suundumist tegime külakeses söögipausi. Selle reisi kõige keskpärasem toidukogemus. Natuke suitsune oli mittesuitsetajate ala, aga vähemalt neil see põhimõtteliselt oli. |
Ja siis jõudsime vaateni.
Edasi sõitsime järgmise kunstliku järveni, Zaovine järv.
Tegime sulpsu ka, aga väga külm oli
.jpeg)
Zlatibori juures on lisaks Gostilje kosele ka tegelikult Stopica koobas, mis on Serbia suurim koobas.
Nii teel Zlatibori kui tagasi külastasime üht teepealset restorani. Esialgu küll ainult kohvi ja koogi jaoks, aga hiljem juba lõunaks, sest nende tres leches oli ülihea
 |
| Jah me võtsime ka teisel korral sama kooki |
 |
| Milline on teie ostukorv? |
 |
| Viimases kahes majutuses oli Netflix, kuidas siis mitte seda ära kasutada. |
No comments:
Post a Comment