 |
Mina vähemalt tahtsin siin riigis peamiselt loodust näha ja nii me Djerdapi rahvusparki suundusimegi. |
Vältisime tolliteid, seega saime natuke mägedes ka elamussõitu teha. Eriti kui pimedaks läks, see on siin riigis siis kuskil kell 18. Aga seni olid vaated Doonau kallastel sõites väga ilusad.
Koerad on igal pool külades ja linnades tuima rahuga tänavatel, aga tundub et päris hästi tajuvad, et mitte valesse ratta astuda. Faasan jooksis ka tee peale, aga tema nii hästi matsu ei jaganud.
Rahvuspargi kodulehel olid välja toodud erinevad rajad koos pikkuse ja tõusuga. Valisime kaks välja, pikkused olid 1.2 ja 3.3km (pluss tagasitee ka). Kodulehe järgi olid piletiputkad kella 17ni lahti, reaalsuses kella 15ni, seega viimases putkas kohtusime piletimüüja asemel ühe väga tähelepanu nõudva koeraga.
Rebast ja ussi nägime! Googeldasime pärast, et Serbias on 9 madu, kellest 4 mürgised.
Rajad ise meenutasid väga eesti metsa, lihtsalt mägine oli. Vaade muidugi ei meenutanud kuidagi kodumaad...
 |
| See kuts tahtis küll koju tulla meiega |
 |
| Golubac oli suletud, aga nägime kaugelt |
Tagasiteel jäid meile ette Golubaci linnus (esmaspäeviti kinni) ja Smederevo linnus. Viimasesse jõudsime tagasiteel ja õhtupimeduses. Linnuse sisse on ka siin ehitatud park, kus koolinoored veel trenni tegid kell 20. Tasulisse sisemisse linnusesse ei jõudnud me enam minna, aga ehitis ise ei tundunud ka väga hoolitsetud.
 |
| Leidsime sellise nunnu koha sisehoovist |
No comments:
Post a Comment