Tuesday, 4 July 2017

Bergamo

Ühel varahommikul ajasid viis patsaani peale kahte unetundi end püsti ja sõitsid Sardiiniast tagasi Milaanosse. Edasi ootas teisi Tallinn, mind aga Bergamo, kus ma veetsin kolm päeva. Ööbisin siin kahe kohaliku juures ja lisaks käisin kolmanda kohalikuga lõunal. Mõnes mõttes lihtsustab selline korraldus reisi, sest söögikohad valib keegi teine ja ise peab vähem eeltööd tegema.







Esimese päeva jooksul tegin 28 0000 sammu ja käisin jälle ära Citta altas. Ma olen korra Bergamos käinud, aga sel korral ainult ühe päeva. Seega ma ei loe seda Itaalias käiguks. Seekord oli mul aga aega vaadata detaile, nautida vanalinna atmosfääri ja kitsaid tänavaid.
Esimese päeva ilm oli väga soe, aga mitte tappev nagu eelmine nädal Sardiinias. Järgmisel pärastlõunal läksime Leccosse ja Bellagiosse, kus järveäärne kant ikka täielikult oma iseloomu näitas. Kaela saime terve äiksetormi. Ütleks et väga meeldejääv: vaatega järvepilte saan ju netist ka vaadata, aga sõita mööda mägiteid loendamatute jugade vahel mitte. See-eest gelato tegi vihmases külakeses olemise väga magusaks. Seni parim jäätis, võtsin pistaatsia, crema di nonna ja kookose. Järve pildid tulevad järgmise postitusega.
Bergamos kuuleb üldiselt võrreldes saartega rohkem inglise keelt ja peetakse vähem siestat. Kõikjal on imeline arhitektuur, detailirohked kirikud ja katedraalid. Inimesed on võrreldes Lõuna-Itaalia ja Venetoga kinnisemad ja vaiksemad. Ma ei mõtle seda halvas mõttes, ma lihtsalt ootasin siia sõites midagi teistsugust.
Hommikusöögikultuur on minu jaoks loomulikult harjumatu. Kui Eestis on hommikusöök minu suurim ja tähtsaim söögikord ning ma võtan selle jaoks pikalt aega, siis siin mu üks host piirdus ainult kohviga ja teine puuviljadega. Viimasele tegin hommikul ikka korraliku scrambled eggs portsu. Midagi, mida ta ise hommikul ei teeks, aga ta oli vaimustuses :)

Bergamo on tuntud kui stracciatella sünnimaa. Lisaks on kohalikud road polenta ja casoncellid. Polenta on populaarne kogu Põhja-Itaalias, aga eriti siin linnas. Viimane kujutab endast aga täidetud pastat. Traditsiooniliselt tehti seda rooga ülejäänud sea- või veiselihast. Kastmes on rohkelt võid, peekon, salvei ja juust. Pean tunnistama, et sõin seda siin linnas kaks korda. Esimene oli okei, aga teine oli lausa parim pasta mu elus. Kohutavalt rammus ja täitev, aga sel päeval olingi 35 000 sammi teinud ning võisin seda endale vägagi lubada.

Casoncelli
Minu viimase õhtu host :)

Ciao!

No comments:

Post a Comment