Sunday, 30 July 2017

Rijeka, Trieste ja ringiga Sloveeniasse ehk kuidas spontaansus ikka võidab

Hetkel viibin tegelikult juba Grazis ja eile käisin La Strada festivalil. Tegemist on iga-aastase üritusega siin linnas. Erinevatel platsidel toimuvad kunstiised showd või esitlused ja käid niimoodi linnas ringi. Esimene projekt oli väga toitev ja meeldejääv. Tegemist oli supp+vestlus kontseptsiooniga. Eelroaks on tutvumine mingi uue inimesega, millele järgneb kerge supp ja pearoa saab valida kas täitvama ja rammusama (tõsine teema) või kergema ja igapäevasema. Supi kõrvale räägid oma uue tuttavaga teie erinevatest vaadetest ja lihtsalt vestled. Magustoiduna palub kelner tein võtta teksti kokku 3 sõnaga ning teist tehakse selle lööklausega foto. Loomulikult sattusin ma juhuslikult kokku ühe egiptlannaga, kes on arstitudeng ja teeb siin linnas oma observershipi... Isegi meie huvid kattusid. See linn on tõesti väike :)
Edasi vaatasime ühte tantsulist showd, segwaydel ja tuleshowga klassikalist muusikat ning viimasena istusime kuskil muuseumis ja kuulasime head live muusikat. Väga väärt festival, kuhu loodan lähipäevadel uuesti jõuda.

Nüüd aga veidike minevikust ka:
Mu algne plaan oli sõita päevaks Rijekasse (Horvaatia) ja sealt edasi kaheks ööks Trieste (Itaalia). Lõpplahendus oli veidi teistsugune, aga tegemist oli reisi jooksul ühe parima päevaga.
Jõudes Horvaatiasse sain aru, et järgmise kahe linna hostid on oma pakkumise tühistanud ja hakkas vaikselt närv sisse tulema. Hankisin igaks juhuks Veneetsiasse majutuse ja lisaks võtsin ühendust ühe Itaalia piiri lähedal elava sloveeniga.

Rijeka:

Me polegi kunagi eriti normaalsed olnud. Kui on võimalik kuhugi ronida, siis ronime..
 Rijekast tüdinesime kiiresti ja tegime õhtul kiire sõidu Opatijasse. See on võrreldes Rijekaga korralikum ja seal on loomulikult ka tänu sellele meeletult turiste. Ilus oli sellegipoolest ning mul on hea meel, et meil tuli selline spontaanne idee.

Kuus tundi Triestes:




Itaallased ikka midagi kohvist teavad
Rijeka ja Trieste on mõlemad tööstuslinnad. Trieste on ilusam ja mõnusam, aga Rijeka on odavam.
Käisime mõlemale linnale tiiru peale, sest enne Goriziasse sõitmist oli meil Triestes aega täpselt kuus tundi. Selle ajaga näeb üllatavalt palju, isegi kui kõnnid mäest üles suure seljakotiga. Sõime ühe pasta, ühe gelato ja 50 minutit hiljem olime Itaalia piiril, kus meid võttis vastu üks armas kohalik. Järgmised poolteist päeva olid täis veiniistandusi, puuviljakasvandusi, maalilist loodust, jahutavaid vettehüppeid ja meeldivat seltskonda. Juba tunni ajaga tundsin end seal kandis nagu kodus ja võtsin puhkusest puhkuse.

 Kõigepealt veidi telefoni pilte, sest kõige ilusamatel hetkedel mul polnud kaamerat kaasas...
Soča jõgi:
Gerli ja pikad inimesed




Jani tutvustas meile oma puuviljakasvandust ja veiniistandust, kus ta töötab
Sloveenia äärealad ehk ületasime Itaalia piiri keskmiselt 4 korda päevas:






Kas suudate ära arvata, miks need roosid seal otsas vajalikud on?


No comments:

Post a Comment